Päritolu: Eesti (Keila)
Taara: klaas 0,33L
Alkohol: 21,9%
Taara: klaas 0,33L
Alkohol: 21,9%
Algvirde tihedus: Pole antud
Tüüp: Single Malt Peated ALE / Untappd: Smoked Beer / Barrel Aged
Hind: Sain hea hinnaga
Kokkuvõte: Kui ma arvasin, et sellise kanguse juures ta võiks midagi erilist olla, siis ta on ka. Päriselt kurat, ma olen poole klaasi juures ja ka minu süda on juba mägedes. Täielik friigikas, aga tore friigikas. Väga mõnus pikalt mekutamise õlu. Kindlasti paljud lihtkasutajad keelduvad teda õlleks nimetamast. Mul jääb ainult üle tõdeda, et mul on õnneks teine aastakäik veel. Karmo ütleks ilmselt selle kohta ülevõllikas ja tal on õigus, aga see on tore. Mulle tundub, et sellele õllele pole järgmist õlut olemas, ehk siis tegemist on selle "üks õhtu üks õlu" variandiga, sest selle ette midagi juua oleks ka rumalus.
Hinne: 5+
Huvitav fakt: Kõige kangem õlu mida olen seni proovinud.
Ma eeldan, et õlu on nime saanud Robert Burnsi samanimeliselt poeemilt, sest pudelil on tsiteeritud selle poeemi teise salmi teist poolt: “Wherever I wander, wherever I rove, The hills of the Highlands for ever I love.”
Õlleke on veetnud aega šerri vaatides.
Partii number: 596
Tüüp: Single Malt Peated ALE / Untappd: Smoked Beer / Barrel Aged
Hind: Sain hea hinnaga
Eelhäälestus: No see on nüüd kõige kangem õlu, mida ma olen proovinud. Ma hoidsin teda pikalt, vist paar aastat vaiksel kapis seismas. Tundus, et nüüd on aeg. Eelmine kanguse rekord oli ka Lehe poolt seatud Cantognake õllega. Antud õlu peaks olema siis ALE põhjal ja suitsune. Ootan erakordset sõitu. Nii kange õlle puhul võiks see ju olla garanteeritud, ma siis pean silmas maitset mitte midagi muud.
Värvus: Pruun.
EBC: ?
Vaht: Valamisel kerge vaht tekkis, aga kadus koheselt.
IBU: ?
Värvus: Pruun.
EBC: ?
Vaht: Valamisel kerge vaht tekkis, aga kadus koheselt.
IBU: ?
Aroom: Aroom on alkoholine, hapukas, turbane ja üpris tugevalt suitsune. Väga omapärane, aga ei saa salata, et huvi tekitav. Sest ta on üpriski tugev ja pikantne.
Maitse: Esimese asjana tundub ta alkoholine ja magus. Kui need maitsed vajuvad hakkab kerkima vaikset suitsu, nagu raba põleng mis võib salaja kuid vaikselt tossata. Ta on ikka tugevalt alkoholine, tunned teda isegi mööda söögitoru soojalt alla voogamas. Omapära on tal kuhjaga. Ma eeldan, et vähemalt 99% inimesi ei oskaks teda pimetestis õlleks pidada. Pagan, aga ta on nii omapärane ja täitsa totakalt hea. Ning siin ei saa veel alkohol rääkida, sest esimestest väikestest sõõmudest on alles vähe aega möödas. Suitsust tunnet on, aga veidi mängin mõttega, et äkki on muist maha käinud. Samas annab ta järelmaitses mingi sellise suitsuse viski tunde kätte küll. Parim enne kuupäevani on küll veel üle kahe aasta aega ja säilitatud on teda eeskujulikult. Aga kõigi oma ekstreemsuste juures on ta täitsa meeldiv.
Kokkuvõte: Kui ma arvasin, et sellise kanguse juures ta võiks midagi erilist olla, siis ta on ka. Päriselt kurat, ma olen poole klaasi juures ja ka minu süda on juba mägedes. Täielik friigikas, aga tore friigikas. Väga mõnus pikalt mekutamise õlu. Kindlasti paljud lihtkasutajad keelduvad teda õlleks nimetamast. Mul jääb ainult üle tõdeda, et mul on õnneks teine aastakäik veel. Karmo ütleks ilmselt selle kohta ülevõllikas ja tal on õigus, aga see on tore. Mulle tundub, et sellele õllele pole järgmist õlut olemas, ehk siis tegemist on selle "üks õhtu üks õlu" variandiga, sest selle ette midagi juua oleks ka rumalus.
Hinne: 5+
Huvitav fakt: Kõige kangem õlu mida olen seni proovinud.
Ma eeldan, et õlu on nime saanud Robert Burnsi samanimeliselt poeemilt, sest pudelil on tsiteeritud selle poeemi teise salmi teist poolt: “Wherever I wander, wherever I rove, The hills of the Highlands for ever I love.”
Õlleke on veetnud aega šerri vaatides.
Partii number: 596
No comments:
Post a Comment